Farmielu jätkub.

Proovin anda lühikese ülevaate, mis vahepeal juhtunud on. Kõigepealt mainiks ma selle ära, et jalka EM-i loosiga meil kohe üldse ei vedanud. Üks variant 16st, mida me üldse ei tahtnud, tuli ikka ja seega sõidame me järgmisel suvel Poola Kreeka-Venemaa mängu vaatama... Muidugi EM on EM ja kõik mängud on loodetavasti huvitavad ja melu on ka sellel mängul ilmselt väga kõva. Rohkem sellel teemal halada pole mõtet.
Vahepeal on farmist lahkunud 2 saksa piigat, muidugi suure lärmiga. Nimelt päev enne nende minekut nad vaatasid õhtul telekat, kui iiri kutt tahtis magama minna ja ütles neile, et nad peavad ära minema. Lõppude lõpuks läks seal suureks vaidluseks ja karjuti päris palju. Järgmisel hommikul olid saksa tüdrukud igatahes farmist läinud. Maha jätsid nad ainult mingid lapsikud sildid kööki ja hüvastijätu kirja. Igatahes praegu tundub, et keegi neist väga puudust ei tunne.
Juurde on tulnud vahepeal ka 2 itaalia tüdrukut. Inglise keelega neil kõige paremad lood pole ja seega on suht keeruline nendega suhelda. Ise olen suutnud itaalia keeles kella ütlemise selgeks saada ning nii mõnedki väljendid-sõnad veel. Päris ilus keel on, aga raske ka.
Ilmselt pole ka sellest veel kirjutanud, et paar nädalat tagasi 2 prantsuse kutti lahti töölt lahti, kuna nad olid põllul üsna aeglased ja lobisesid pidevalt. Samuti ei tahtnud nad rootsi plikasid tuppa magama lasta, kui väljas oli torm. Võib öelda, et intriige on siin üsna palju.
Eile oli jälle vaba päev, saime veidi pidutseda ja rihma lõdvemaks lasta. Edaspidi peaks vabu päevi järjest vähemaks jääma, sest näiteks aasta tagasi olevat sellel ajal juba käed-jalad tööd täis olnud. Eks ma vaikselt ootan ka seda aega, sest ega seal orus väga muud midagi teha pole.
Paar päeva tagasi kuulsin Raulilt väga positiivset uudist - Red Hot Chilli Peppers tuleb järgmisel juulil Eestisse. Ma ei jõudnud sekunditki mõelda, kui juba olin otsustanud, et sinna ma tahan minna ja palusin Raulil ka mulle pileti ära osta. Nüüdseks on see juba olemas ja 30.juuli olen Tallinnas kohal! Väga mõnus.
Mis seal ikka, ega rohkem polegi mul teile midagi rääkida. Ahjaa, telefoni ja läpaka ostsin endale. Läpaka ostsin Harry käest, kes ka töötab meiega koos. Sain väga mõistliku hinnaga väga hea arvuti. Ta ise läheb Inglismaale ja tahab uut endale osta, seega läks mul väga hästi. Telefon on ka üsna asjalik. Puutetundlik ekraan muidugi vajab veidi harjumist, aga vaikselt hakkab tulema. Nüüd on küll jutt otsas.
Mõnusat detsembri jätku kõigile!

Ei midagi uut..

.. siinses Araluenis. Kõik endiselt samamoodi, ainult mõned uued inimesed on meiega liitunud ning nüüd on poiste-tüdrukute suhe veidi stabiliseerunud. Viimane nädal on möödunud üsna igavalt, kuna tööpäevad on pidevalt kõigest 3-6 tunni pikkused. Põhjus siis selles, et ilmad pole olnud piisavalt ilusad ja viljad pole veel valmis. Eelmisel aastal oli samal ajal üldse nädalane paus. Rahakotile see küll hästi ei mõju, aga arvestades seda, et varsti paugutame pea iga päev 8 tundi, siis pole kergemal nädalal vigagi.

Ainuke iirlane on ka maha rahunenud, et nad võitsid meid (Eestit) kokkuvõttes 5:1. Positiivne, sest vaikselt hakkas juba ära tüütama, kui ta jälle sellest juttu tegi. Nüüd juba vaikselt ootame loosimist, mis peaks minu andmetel toimuma 2.detsembril. Siis saan teada, mis mängu järgmise aasta juunis vaatama lähme. Ise hoian pöialt, et üks meeskondadest oleks Rootsi või Taani.

Ausalt öeldes möödub siin farmis see aeg üllatavalt ruttu. Käes juba novembri lõpp ja tulemas mu ema 40.aasta juubel. Õnnitlused talle sinna Egiptusesse, kuhu ta praegu peaks juba teel olema. Ei olegi rohkem väga midagi kirjutada. Eks ma ikka tervitan kõiki, kes vahepeal blogile pilgu peale heidavad ja tunnen teile kaasa, kuna ilmad muutuvad ilmselt järjest külmemaks. Siin on täpselt vastupidi!

Jõudu ja jaksu kõigile!

Segasummasuvila

Kopeerin nüüd teksti, mille kirjutasin ettenägelikult valmis täna hommikul. Tööpäeva meil polnud. Kuna järgmine kord netti tulen, ei oska prognoosida.

On neljapäeva hommik, kell on saamas 8 ja me passime kõik toas. Ootame, kas kell 9 veel sajab või mitte, aga suure tõenäosusega täna tööle minema ei pea. Seega me ilmselt sõidame poole 10 paiku Batemans Bay'sse ja lähme teeme seal vajalikud sisseostud ära. Ilmselt uurime ka veidi maad, mis internetis toimub. Mis siis vahepeal juhtunud ka on?

Eelmisel pühapäeval võtsime Keniga ette mäkke ronimise. Kaasa pakkisime endale paar müslibatooni ja 2 liitrit vett, kuna Ken juba hoiatas ette, et neid läheb vaja. Paar nädalat varem oli ta veidi teises ilmakaares selle katsumuse juba ette võtnud. Ka ilm soosis meid, kuna oli piisavalt pilvine ja ei olnud liiga palav. Esimesed paarkümmend minutit oli lihtsalt tasane teekond. Nägime täiesti tühja lagendiku peal pinki ja lauda. Ei kujuta ette, mille pärast või kuna need sinna viidud olid. Tegime seal esimese peatuse ja jätkasime. Varsti jõudsimegi mäe algusesse. Ma kujutan ette, et kogu tõus võis kõkku olla umbes 1km. Teerada oli üsna ebamugav, kuna pidevalt mingid taimed torkisid ja kogu aeg pidi jälgima, et ussi kuskil läheduses poleks. Lõpuks, kui üles olime jõudnud, ei tundnudki sellist emotsiooni nagu olin lootnud. Vaade oli küll mega, aga ega midagi enamat seal põhimõtteliselt polnudki. Peale mõnda aega niisama istumist ja vaatamist asusime tagasiteele. Alguses oli tükk tegemist, et leida samat kohta, kust me üles tulime. Oli ka üks ohtlik olukord kui möödusime ühest suurest kivist, siis Ken oleks ääre pealt ussile peale astunud. Väidetavalt jäi jala ja ussi vahele umbes paarkümmend cm... Üsna hirmuäratav. Mina, kui taganttulija, läksin siis ringiga, sest mine tea kus see madu end nüüd peita võis. Edasi läks kõik sujuvalt ning viimased 20min läksime jooksusammuga. Kokku kestis kogu see ettevõtmine meil ligikaudu 4 tundi. Olin rahul, sest midagi sellist ma varem elus polnud teinud.

Mis veel. Vahepeal on siia juurde tulnud 2 sakslast (Ben ja Bianka) ja 2 rootslast (Rebecca ja Henrik). Kõik üsna asjalikud ja sõbralikud inimesed. Saksa paar käis siin ka eelmisel aastal tööd tegemas, seega on nad kõigega juba kursis. Uurisime, kuidas siis rootslased siia sattusid. Selgus, et Rebecca tuttav on mingit kaudu Robyni (Wisbey's Orchardi omaniku) sugulane.

Ahjaa, nädal aega tagasi mõtlesime, et lähme ostame piletid Aasia reidi jaoks ära. Probleem oli aga järgmine, et mu pass oli kadunud. Otsisin ja otsisin ja ei leidnudki. Mis seal ikka, mõtlesin, et see peab kuskil olema ja küll ta välja ilmub, sest reaalselt ma seda siin farmis kasutanud ei olnudki. Mõned päevad varem oli prantslanna fotokas ära haihtunud. See tegi veidi murelikuks, aga mitte liigselt. Viimane nädalavahetus kadus mu plätu ära. Siis juba käis tõsine arutelu, et keegi teeb farmis mingisugust nalja, sest ka köögist kaovad pidevalt mingid esemed ära. Minu probleem lahenes aga õnneks selle nädala alguses, kui peale tööd Priit kuskilt kilekotist minu plätu leidis ja poole tunni pärast Erik meie tuppa tuli ja ütles, et ta oli minu passi eksikombel võtnud. Lõpp hea - kõik hea. Nüüd lähipäevadel peaks siis edasi-tagasi piletid Taisse ära ostma.

Kuna päevad on mul suht sassis siin, siis pole mul väga aimu kuna see juhtus. Aga mingi päev pidid Erik ja austraallane James tegema mingit muud tööd. Ei saanudki täpselt aru, mis see nüüd oli, aga seotud oli ta igatahes tünnide tühjendamisega. Tööpäeva lõppedes olid nad näinud igatahes kahte mürgisemat madu ning ühel neist nad olid labidaga pea maha võtnud ja kaasa võtnud. Ken otsustas, et nüüd tuleb see ära grillida ja proovida, mismoodi ussiliha maitseb. Algselt tundus see ettevõtmine üsna ebameeldiv ja ma ei kujutanud ettegi, et lõppeb see sellega, et maitsen ise ka mõne tüki. Jah, ussiliha on proovitud ja ei olnud tal häda midagi. Eriline maitseelamus ta polnud, aga kurta ka ei saanud.

Meenub veel üks seiklus, kui viimasel nädalavahetusel prantslased oma Hummeriga poodi läksid ja mina optimistlikult nendega kaasa läksin. Seiklus oli see sellepärast, et neil oli autos ainult 2 kohta ja tagaistmetele oli pandud madrats, kus nad öösel magasid. Seega ma lamasin seal taga ja nii me sealt mäest üles rallisime. Jälle midagi teistsugust ja põnevat.

Lõpetuseks ilmselt mainin ära, et nüüdseks on alanud juba ka korjamishooaeg. See tähendab, et vaikselt me juba korjame ka valmis virsikuid ja kuskil nädala pärast me lähmegi ainult korjamisele üle, mis tähendab 9h tööd iga päev. Eile me viiekesi käisime juba korjamas. Nii, et sain juba proovida, mida see endast kujutab. Peab olema väga tähelepanelik, et liiga tooreid vilju ära ei nopiks. Olen endiselt kõigega rahul ja elu siinpool on väga vinge. Varsti pidid ka ilmad väga soojaks minema. Super. Tsau!

Elu teisel pool maakera.

Pole pikka aega blogisse midagi kirjutanud, kuna pole olnud võimalust väga netis käia. Nüüd siis võtsin mäkke sõidu ette ja siin ma nüüd olen. Alustuseks kirjutan veidi tavalisest tööpäevast. Äratus on siis kuskil poole 7 aeg, mille ma sujuvalt muidugi 6.45 peale lükkan. Seejärel kiire hambapesu, siis võtan köögist lõuna kaasa ja lähen istun autosse ja ampsan hommikusöögiks kerge õuna. Kella seitsmeks oleme juba enam-vähem põllul ja valmis hakkama virsikuid või nektariine (loe: ubinaid) okstelt eemaldama. Esimene 15 minutine paus saabub 9.30. Saab natuke puhata ja midagi süüa, kes tahab. Edasi töötame 12.30ni ning siis on juba pooletunnine lõunapaus. Tööpäev lõppeb 15.30 ja siis sõidame tagasi ööbimiskohta. Tavaliselt lebotame mingi aeg, siis kerge trenn ja hiljem kokkamine. Õhtul vaatan filmi või mingit sarja ja juba 9 aeg lähen sujuvalt magama ära, sest päevad on üsna väsitavad. Hetkel on temperatuur kerkinud kuskil 30ni, kuid varsti võib meid oodata pea 50 kraadine kuumus. Novembris algab siis ubinate korjamine ja tööpäevad pikenevad tunni võrra ja vabu päevi on kuus ainult mõni üksik. Muidugi võid võtta niisama ka mõne päeva vabaks, kui tahad. Vähemalt nii rääkis meile supervisor. Seltskond farmis on väga mõnus. Kokku on meid hetkel 18, kuid homme üks itaallane lahkub ja alles jääb meid täpselt 17: 5 eestlast, 3 prantslast, 3 itaallast, 2 inglast, 2 saksalast, 1 iirlane ja üks austraallane. Kõige noorem on 19-aastane saksa tüdruk ja kõige vanem üks inglane, kes vist on 30, pole päris kindel. Nädalavahetusteti tavaliselt teeme midagi ühiselt. Näiteks eelmine nädalavahetus käisime koske vaatamas, sellest mõned pildid ka fbs üleval. Jalutasime sinna pea 2 tundi, kuid kõik see teekond oli seda väärt. Nägime varaani, nagu tark Jaana ütles, mõnda ämblikut, kängurut muidugi ja tagasiteel nägime Keniga väikest rebasepoega ka. Loodus oli samuti väga ilus. Seega selle käiguga jään väga rahule.
Ega väga rohkem midagi huvitavat juhtunud polegi. Üsna üksluine on see elu siin, aga siiamaani pole veel ära tüüdanud. Eile õhtul jõime veidi õlut ja tegime lõket ja tähistasime Elena (itaallanna) lahkumist. Sõidab tagasi kodumaale, et näha oma õde. Ja nüüd hakkab mul juba jälle aku tühjaks saama, seega pean kirjutamise lõpetama ja hakkama vaikselt jälle tagasi orgu sõitma. Üleüldiselt on kõik ikka suurepärane ja olen endiselt väga rahul olukorraga. Õnnesoovid Eestisse Simole, Timole ja Raulile. Siin pole kõik sünnipäevad küll meeles, aga vähemalt natukenegi üritan meenutada. Kuskil nädala pärast vast siis saan uuesti netti ja loodetavasti on midagi põnevat jälle kirjutada. Olge ikka mõnusad! Always look on the bright side of the life! :)

Seiklused!

Oleme edukalt farmis ning juba isegi 4 tööpäeva ja nädalavahetus ka juba möödas. Farmi jõudmine oli aga seiklus omaette. Teisipäev vastu kolmapäeva kuskil enne kella 1 startis meie lennuk ja varahommikuks olime Melbournes. Seal oli meie plaan lihtne: võtta rendiauto ja sõita linna peal ringi, et leida mõni autoaed, kust soetada odava hinna eest mingisugune sõitev masin. Ilmselgelt see lõpuks niimoodi ei läinud ja peale pikki otsinguid olime ikka tühjade kätega. Istusime siis maha ja arutasime edasist plaani. Otsustasime rendiautoga farmi kohale sõita ja neljapäeva õhtuks selle Canberrasse viia (asub kuskil 100km kaugusel farmist). Loomulikult lisandusid sellega suuremad kulud, aga ega meil väga muud üle ei jäänud. Kolmapäeva õhtul alustasime siis umbes 700km pikkust sõitu. Kuni poole maani tegelesin ise magamisega. Esialgne plaan oli kuskil peatus teha ja magada 6-7 tundi, aga kuna kõik kohad, mida märkasime, olid kinni, siis sõitsime aga aina edasi. Lõpuks oli juba kell 3 öösel ja minna kõigest 100km. Siis otsustasime lõplikult ära, et sõidame farmi välja. Viimane paar tundi sõitu oli kõige huvitavam, kuna see tee, kust me sõitsime, nägi täpselt välja nagu õudusfilmis. Puud sissepoole kaldu, pime ja ainult langus: tundus nagu sõidaksime kuskile musta auku. Hiljem mingi päev ilmselt lisan mõned pildid ka sellest vaatest. Igatahes, peale pikki võitlusi jõudsime lõpuks kohale. Küsisime kohalike käest, kus farm asub ning kui olime selle üles leidnud, anti meile tuba kätte ja saime üle pika aja voodisse magama. 3 tunni pärast sõitsid teised Canberrasse autot ära viima ja Erikule järgi. Tagasi tulid nad sealt väikse valge masinaga, Daihatsuga. Kui värv kõrvale jätta, siis meenutab ta natuke Edgari punast putukat. Aga hea seegi, vähemalt on millegagi põldude juurde sõita. Väike ülevaade meie tööst ka. Korjame virsiku- ja nektariinipuudelt üleliigseid vilju ära. Ehk ühe oksa külge võib maksimaalselt kolm puuvilja jääda, ülejäänud nopime lihtsalt ära. Kõike seda peama tegema sellepärast, et muidu uued puud ei pea vastu, kui viljad lõpuks valmis saavad. Igatahes, kõik on hästi ja loodus on super, inimesed on toredad. Mitte millegi üle kurta ei saa. Nii et rahul olen! Järgmine kord katsun olla ettenägelikum nagu Priit, et kirjutan farmis teksti arvutisse valmis ja siis kopeerin ümber kui mäest üles internetti sõidame. Aga annan järje üle Priidule nüüd. Tervitusi kõigile sügisesse Eestisse!

Ebaõnnestunud start.

Nagu ka pealkiri ütleb, siis pole me Perthist veel kaugemale jõudnud. Nimelt paar päeva enne minekut andis auto märku, et selle masinaga me 4000km enam ei läbi. Peale pikka uurimist jõudsime järelduseni, et blokikaane tihend on läbi ja see vaja ära vahetada. Kohalikud töökojad aga pakkusid paranduse hinnaks auto reaalsest väärtusest poole kallimat summat ja seetõttu jäi meil autotripp ära. Täna ostsime piletid Melbourne ära ja kuskil 10 tunni pärast hakkame sõitma. Sealt proovime uue auto ruttu sebida ja hakata farmi sõitma. Seekord on siis vaja läbida meil 700km autoga. Peaasi, et lõpuks kohale sinna jõuaks. Aga praegu on nüüd kiire, vaja pakkida ja asju ajada siin edasi. Lühike kokkuvõte tehtud, proovin Melbournes uuesti märku anda, kuidas asjad kulgevad.

Ahhoi!

Aeg möödub siinmaal väga kiiresti ja seetõttu ei ole jõudnud jälle vahepeal midagi kirjutada. Alustan siis laupäevast, kui ärkasime kella 9 paiku, et minna panka asju ajama, sest meie pangakaart polnud ikka veel kohale jõudnud. Jõudsin 5 minutit üleval olla, kui telefon helises. See oli mu tööandja Jane, kes ütles, et tal on vaja abimeest pulmade ettevalmistusel. Ma mõtlesin, et mis seal ikka ja läksin appi. Töö kujutas endast seda, et pidin asju kaubiku peale laadima esialgu ja hiljem need kõik koha peal sama targalt maha tõstma. Edasine päev oli isegi päris lõbus - aitasin Jane'l kõik korda sättida ja avaldasin ka arvamust, kus midagi võiks sobida. Koostöö klappis päris hästi ja kui me olime lõpetanud, nägi kõik uskumatult ilus välja. Ma usun, et pruut ja peigmees olid ka rahul. Hiljem sõitsime tagasi Jane poole ja ta tahtis, et aitaksin tal mõned pildid ja kellad seina peale panna. Seega sain endale elektritrelli pihku ja hakkasin kõike organiseerima. Tervitused siinkohal vanaisale, kes mind trellidega juba enam-vähem sinasõbraks on teinud. Kella 4 aeg lõpetasin ja tulin rongi ja bussiga koju. Siin juba kerge pidu käis, kuna enamustel oli vaba päev. Õhtu poole liikusid osad klubidesse ja me otsustasime Priidu ja Randoga, et vaatame kohaliku kasiino üle. See oli selline mõnus meelelahutus koht. Rahvast oli seal igatahes väga-väga palju. Mõned tunnid seal ära olnud otsustasime veel linna vaadata, et mis teised teevad. Jõudsime küll linna, aga me Priiduga pidasime targemaks siiski koju ära minna. Taksot tellida ei olnud võimalik, sest kõik liinid olid kinni, seega pidime käega tänava peal vehkima ja lootma, et mõni takso on just vabanenud. Peale poolt tundi pingutamist sai vaev lõpuks tasutud ja saime koju. Pühapäev oli lebotamise päev, sest kõik olid suht väsinud eelnevatest päevadest.

Esmaspäev tuli majja Andreas, kes oli kuu aega kuskil kaevanduses olnud. Ta tahtis minna kuskile ookeani vaatama. Mõte olemas ja juba oligi seltskond koos, kellega alustasime reisi. Kaasa tulid veel Ken, kes oli töölt ennast haiguse pärast vabaks võtnud, Heidi ja Sandra. Autosõit oli üsna lõbus, sest kohalikku loodust ma ikkagi suht vähe veel näinud, seega oli põnev jälgida kõike. Kui olime paaris kohas ära käinud, siis hakkasime tagasi sõitma. Pilte ilmselt peaks ka mingi päev sellest tripist panema, täna ei ole aega väga. Tagasiteel hüppas paar känguru meile tee peale ette, nii et need loomad on nüüd ka oma silmaga ära nähtud. Veel selgus, et Heidi ja Sandra on täpselt samal aastal ja kuupäeval sündinud, mis mina. Milline kokkusattumus! Kokkuvõttes oli põnev reis ja seltskond. Ahjaa, sain veel ka sõnumi, et Jane'l teisipäevaks abi vaja. Jälle tööle.

Teisipäev siis ärkasin hommikul üles ja hakkasin tööle liikuma. Kuna suutsin hommikul äratuskella valesti edasi lükata, siis seekord jäi hommikusöök vahele. Võtsin kuskilt kiirtoidu kohast chicken kebabi ja iced coffee. Maitses. Eriti see jääkohv, mis mulle eriti meeldima on hakanud. Tööpäev ise oli üsna lihtna. Pidin aitama mööblit ümber paigutada ning veidike värvima ja lõpuks mõned augud seina puurima. Ühesõnaga mõnus päev. Väga väsimust ega jõuetust pole siiamaani veel töölt koju tulles olnud. Õhtu poole läksime veel seltskonnaga vaatasime ühe kohaliku pubi üle. Hinnad on sellistes kohtades muidugi krõbedad, aga korra nädalas kannatab käia küll.

Kolmapäeval magasin üle pika aja väga kaua, ehk siis ärkasin pool 12 alles. Veidi sõin, lebotasin ja vaatasin niisama ringi. Kuskil 2-3 aeg liikusime Keni ja Priiduga linna asju ajama. Esialgu läksime suurde kaubanduskeskusesse, kus otsisin Telstra esinduse üles. Lasin endal vana numbri sinna üle tuua ja nad aitasid mul krediidi ka ära laadida. Saan nüüd lõpuks ise ka välja helistada. Great success! Edasi liikusime poodidesse, kust ma otsisin endale pulsikella. Kuna praegu olen juba pea 2 nädalat iga päev jooksmas käinud, siis mõtlesin, et selle asja peaks endale ära soetama. Kahjuks aga õnne polnud ja ei leidnud veel. Siiski ostsin endale iPodi, et veidike lõbusam jooksuring ikka oleks. Samuti ostsime autosse kamba peale maki, kõlarid ja GPS süsteemi. Nii et auto on vähemalt nüüd 4000km pikkuseks tripiks valmis. Aga mis seal ikka, kell on palju. Homme hommikul pean kahele sõbrale siin tööle appi minema, seega tuleb nüüd magama ära minna. Ilusat septembri jätku kõigile, kes blogi loevad!

Jällekuulmiseni.