Elu teisel pool maakera.

Pole pikka aega blogisse midagi kirjutanud, kuna pole olnud võimalust väga netis käia. Nüüd siis võtsin mäkke sõidu ette ja siin ma nüüd olen. Alustuseks kirjutan veidi tavalisest tööpäevast. Äratus on siis kuskil poole 7 aeg, mille ma sujuvalt muidugi 6.45 peale lükkan. Seejärel kiire hambapesu, siis võtan köögist lõuna kaasa ja lähen istun autosse ja ampsan hommikusöögiks kerge õuna. Kella seitsmeks oleme juba enam-vähem põllul ja valmis hakkama virsikuid või nektariine (loe: ubinaid) okstelt eemaldama. Esimene 15 minutine paus saabub 9.30. Saab natuke puhata ja midagi süüa, kes tahab. Edasi töötame 12.30ni ning siis on juba pooletunnine lõunapaus. Tööpäev lõppeb 15.30 ja siis sõidame tagasi ööbimiskohta. Tavaliselt lebotame mingi aeg, siis kerge trenn ja hiljem kokkamine. Õhtul vaatan filmi või mingit sarja ja juba 9 aeg lähen sujuvalt magama ära, sest päevad on üsna väsitavad. Hetkel on temperatuur kerkinud kuskil 30ni, kuid varsti võib meid oodata pea 50 kraadine kuumus. Novembris algab siis ubinate korjamine ja tööpäevad pikenevad tunni võrra ja vabu päevi on kuus ainult mõni üksik. Muidugi võid võtta niisama ka mõne päeva vabaks, kui tahad. Vähemalt nii rääkis meile supervisor. Seltskond farmis on väga mõnus. Kokku on meid hetkel 18, kuid homme üks itaallane lahkub ja alles jääb meid täpselt 17: 5 eestlast, 3 prantslast, 3 itaallast, 2 inglast, 2 saksalast, 1 iirlane ja üks austraallane. Kõige noorem on 19-aastane saksa tüdruk ja kõige vanem üks inglane, kes vist on 30, pole päris kindel. Nädalavahetusteti tavaliselt teeme midagi ühiselt. Näiteks eelmine nädalavahetus käisime koske vaatamas, sellest mõned pildid ka fbs üleval. Jalutasime sinna pea 2 tundi, kuid kõik see teekond oli seda väärt. Nägime varaani, nagu tark Jaana ütles, mõnda ämblikut, kängurut muidugi ja tagasiteel nägime Keniga väikest rebasepoega ka. Loodus oli samuti väga ilus. Seega selle käiguga jään väga rahule.
Ega väga rohkem midagi huvitavat juhtunud polegi. Üsna üksluine on see elu siin, aga siiamaani pole veel ära tüüdanud. Eile õhtul jõime veidi õlut ja tegime lõket ja tähistasime Elena (itaallanna) lahkumist. Sõidab tagasi kodumaale, et näha oma õde. Ja nüüd hakkab mul juba jälle aku tühjaks saama, seega pean kirjutamise lõpetama ja hakkama vaikselt jälle tagasi orgu sõitma. Üleüldiselt on kõik ikka suurepärane ja olen endiselt väga rahul olukorraga. Õnnesoovid Eestisse Simole, Timole ja Raulile. Siin pole kõik sünnipäevad küll meeles, aga vähemalt natukenegi üritan meenutada. Kuskil nädala pärast vast siis saan uuesti netti ja loodetavasti on midagi põnevat jälle kirjutada. Olge ikka mõnusad! Always look on the bright side of the life! :)

Seiklused!

Oleme edukalt farmis ning juba isegi 4 tööpäeva ja nädalavahetus ka juba möödas. Farmi jõudmine oli aga seiklus omaette. Teisipäev vastu kolmapäeva kuskil enne kella 1 startis meie lennuk ja varahommikuks olime Melbournes. Seal oli meie plaan lihtne: võtta rendiauto ja sõita linna peal ringi, et leida mõni autoaed, kust soetada odava hinna eest mingisugune sõitev masin. Ilmselgelt see lõpuks niimoodi ei läinud ja peale pikki otsinguid olime ikka tühjade kätega. Istusime siis maha ja arutasime edasist plaani. Otsustasime rendiautoga farmi kohale sõita ja neljapäeva õhtuks selle Canberrasse viia (asub kuskil 100km kaugusel farmist). Loomulikult lisandusid sellega suuremad kulud, aga ega meil väga muud üle ei jäänud. Kolmapäeva õhtul alustasime siis umbes 700km pikkust sõitu. Kuni poole maani tegelesin ise magamisega. Esialgne plaan oli kuskil peatus teha ja magada 6-7 tundi, aga kuna kõik kohad, mida märkasime, olid kinni, siis sõitsime aga aina edasi. Lõpuks oli juba kell 3 öösel ja minna kõigest 100km. Siis otsustasime lõplikult ära, et sõidame farmi välja. Viimane paar tundi sõitu oli kõige huvitavam, kuna see tee, kust me sõitsime, nägi täpselt välja nagu õudusfilmis. Puud sissepoole kaldu, pime ja ainult langus: tundus nagu sõidaksime kuskile musta auku. Hiljem mingi päev ilmselt lisan mõned pildid ka sellest vaatest. Igatahes, peale pikki võitlusi jõudsime lõpuks kohale. Küsisime kohalike käest, kus farm asub ning kui olime selle üles leidnud, anti meile tuba kätte ja saime üle pika aja voodisse magama. 3 tunni pärast sõitsid teised Canberrasse autot ära viima ja Erikule järgi. Tagasi tulid nad sealt väikse valge masinaga, Daihatsuga. Kui värv kõrvale jätta, siis meenutab ta natuke Edgari punast putukat. Aga hea seegi, vähemalt on millegagi põldude juurde sõita. Väike ülevaade meie tööst ka. Korjame virsiku- ja nektariinipuudelt üleliigseid vilju ära. Ehk ühe oksa külge võib maksimaalselt kolm puuvilja jääda, ülejäänud nopime lihtsalt ära. Kõike seda peama tegema sellepärast, et muidu uued puud ei pea vastu, kui viljad lõpuks valmis saavad. Igatahes, kõik on hästi ja loodus on super, inimesed on toredad. Mitte millegi üle kurta ei saa. Nii et rahul olen! Järgmine kord katsun olla ettenägelikum nagu Priit, et kirjutan farmis teksti arvutisse valmis ja siis kopeerin ümber kui mäest üles internetti sõidame. Aga annan järje üle Priidule nüüd. Tervitusi kõigile sügisesse Eestisse!