Pole pikka aega blogisse midagi kirjutanud, kuna pole olnud võimalust väga netis käia. Nüüd siis võtsin mäkke sõidu ette ja siin ma nüüd olen. Alustuseks kirjutan veidi tavalisest tööpäevast. Äratus on siis kuskil poole 7 aeg, mille ma sujuvalt muidugi 6.45 peale lükkan. Seejärel kiire hambapesu, siis võtan köögist lõuna kaasa ja lähen istun autosse ja ampsan hommikusöögiks kerge õuna. Kella seitsmeks oleme juba enam-vähem põllul ja valmis hakkama virsikuid või nektariine (loe: ubinaid) okstelt eemaldama. Esimene 15 minutine paus saabub 9.30. Saab natuke puhata ja midagi süüa, kes tahab. Edasi töötame 12.30ni ning siis on juba pooletunnine lõunapaus. Tööpäev lõppeb 15.30 ja siis sõidame tagasi ööbimiskohta. Tavaliselt lebotame mingi aeg, siis kerge trenn ja hiljem kokkamine. Õhtul vaatan filmi või mingit sarja ja juba 9 aeg lähen sujuvalt magama ära, sest päevad on üsna väsitavad. Hetkel on temperatuur kerkinud kuskil 30ni, kuid varsti võib meid oodata pea 50 kraadine kuumus. Novembris algab siis ubinate korjamine ja tööpäevad pikenevad tunni võrra ja vabu päevi on kuus ainult mõni üksik. Muidugi võid võtta niisama ka mõne päeva vabaks, kui tahad. Vähemalt nii rääkis meile supervisor. Seltskond farmis on väga mõnus. Kokku on meid hetkel 18, kuid homme üks itaallane lahkub ja alles jääb meid täpselt 17: 5 eestlast, 3 prantslast, 3 itaallast, 2 inglast, 2 saksalast, 1 iirlane ja üks austraallane. Kõige noorem on 19-aastane saksa tüdruk ja kõige vanem üks inglane, kes vist on 30, pole päris kindel. Nädalavahetusteti tavaliselt teeme midagi ühiselt. Näiteks eelmine nädalavahetus käisime koske vaatamas, sellest mõned pildid ka fbs üleval. Jalutasime sinna pea 2 tundi, kuid kõik see teekond oli seda väärt. Nägime varaani, nagu tark Jaana ütles, mõnda ämblikut, kängurut muidugi ja tagasiteel nägime Keniga väikest rebasepoega ka. Loodus oli samuti väga ilus. Seega selle käiguga jään väga rahule.
Ega väga rohkem midagi huvitavat juhtunud polegi. Üsna üksluine on see elu siin, aga siiamaani pole veel ära tüüdanud. Eile õhtul jõime veidi õlut ja tegime lõket ja tähistasime Elena (itaallanna) lahkumist. Sõidab tagasi kodumaale, et näha oma õde. Ja nüüd hakkab mul juba jälle aku tühjaks saama, seega pean kirjutamise lõpetama ja hakkama vaikselt jälle tagasi orgu sõitma. Üleüldiselt on kõik ikka suurepärane ja olen endiselt väga rahul olukorraga. Õnnesoovid Eestisse Simole, Timole ja Raulile. Siin pole kõik sünnipäevad küll meeles, aga vähemalt natukenegi üritan meenutada. Kuskil nädala pärast vast siis saan uuesti netti ja loodetavasti on midagi põnevat jälle kirjutada. Olge ikka mõnusad! Always look on the bright side of the life! :)
No comments:
Post a Comment