Ebaõnnestunud start.

Nagu ka pealkiri ütleb, siis pole me Perthist veel kaugemale jõudnud. Nimelt paar päeva enne minekut andis auto märku, et selle masinaga me 4000km enam ei läbi. Peale pikka uurimist jõudsime järelduseni, et blokikaane tihend on läbi ja see vaja ära vahetada. Kohalikud töökojad aga pakkusid paranduse hinnaks auto reaalsest väärtusest poole kallimat summat ja seetõttu jäi meil autotripp ära. Täna ostsime piletid Melbourne ära ja kuskil 10 tunni pärast hakkame sõitma. Sealt proovime uue auto ruttu sebida ja hakata farmi sõitma. Seekord on siis vaja läbida meil 700km autoga. Peaasi, et lõpuks kohale sinna jõuaks. Aga praegu on nüüd kiire, vaja pakkida ja asju ajada siin edasi. Lühike kokkuvõte tehtud, proovin Melbournes uuesti märku anda, kuidas asjad kulgevad.

Ahhoi!

Aeg möödub siinmaal väga kiiresti ja seetõttu ei ole jõudnud jälle vahepeal midagi kirjutada. Alustan siis laupäevast, kui ärkasime kella 9 paiku, et minna panka asju ajama, sest meie pangakaart polnud ikka veel kohale jõudnud. Jõudsin 5 minutit üleval olla, kui telefon helises. See oli mu tööandja Jane, kes ütles, et tal on vaja abimeest pulmade ettevalmistusel. Ma mõtlesin, et mis seal ikka ja läksin appi. Töö kujutas endast seda, et pidin asju kaubiku peale laadima esialgu ja hiljem need kõik koha peal sama targalt maha tõstma. Edasine päev oli isegi päris lõbus - aitasin Jane'l kõik korda sättida ja avaldasin ka arvamust, kus midagi võiks sobida. Koostöö klappis päris hästi ja kui me olime lõpetanud, nägi kõik uskumatult ilus välja. Ma usun, et pruut ja peigmees olid ka rahul. Hiljem sõitsime tagasi Jane poole ja ta tahtis, et aitaksin tal mõned pildid ja kellad seina peale panna. Seega sain endale elektritrelli pihku ja hakkasin kõike organiseerima. Tervitused siinkohal vanaisale, kes mind trellidega juba enam-vähem sinasõbraks on teinud. Kella 4 aeg lõpetasin ja tulin rongi ja bussiga koju. Siin juba kerge pidu käis, kuna enamustel oli vaba päev. Õhtu poole liikusid osad klubidesse ja me otsustasime Priidu ja Randoga, et vaatame kohaliku kasiino üle. See oli selline mõnus meelelahutus koht. Rahvast oli seal igatahes väga-väga palju. Mõned tunnid seal ära olnud otsustasime veel linna vaadata, et mis teised teevad. Jõudsime küll linna, aga me Priiduga pidasime targemaks siiski koju ära minna. Taksot tellida ei olnud võimalik, sest kõik liinid olid kinni, seega pidime käega tänava peal vehkima ja lootma, et mõni takso on just vabanenud. Peale poolt tundi pingutamist sai vaev lõpuks tasutud ja saime koju. Pühapäev oli lebotamise päev, sest kõik olid suht väsinud eelnevatest päevadest.

Esmaspäev tuli majja Andreas, kes oli kuu aega kuskil kaevanduses olnud. Ta tahtis minna kuskile ookeani vaatama. Mõte olemas ja juba oligi seltskond koos, kellega alustasime reisi. Kaasa tulid veel Ken, kes oli töölt ennast haiguse pärast vabaks võtnud, Heidi ja Sandra. Autosõit oli üsna lõbus, sest kohalikku loodust ma ikkagi suht vähe veel näinud, seega oli põnev jälgida kõike. Kui olime paaris kohas ära käinud, siis hakkasime tagasi sõitma. Pilte ilmselt peaks ka mingi päev sellest tripist panema, täna ei ole aega väga. Tagasiteel hüppas paar känguru meile tee peale ette, nii et need loomad on nüüd ka oma silmaga ära nähtud. Veel selgus, et Heidi ja Sandra on täpselt samal aastal ja kuupäeval sündinud, mis mina. Milline kokkusattumus! Kokkuvõttes oli põnev reis ja seltskond. Ahjaa, sain veel ka sõnumi, et Jane'l teisipäevaks abi vaja. Jälle tööle.

Teisipäev siis ärkasin hommikul üles ja hakkasin tööle liikuma. Kuna suutsin hommikul äratuskella valesti edasi lükata, siis seekord jäi hommikusöök vahele. Võtsin kuskilt kiirtoidu kohast chicken kebabi ja iced coffee. Maitses. Eriti see jääkohv, mis mulle eriti meeldima on hakanud. Tööpäev ise oli üsna lihtna. Pidin aitama mööblit ümber paigutada ning veidike värvima ja lõpuks mõned augud seina puurima. Ühesõnaga mõnus päev. Väga väsimust ega jõuetust pole siiamaani veel töölt koju tulles olnud. Õhtu poole läksime veel seltskonnaga vaatasime ühe kohaliku pubi üle. Hinnad on sellistes kohtades muidugi krõbedad, aga korra nädalas kannatab käia küll.

Kolmapäeval magasin üle pika aja väga kaua, ehk siis ärkasin pool 12 alles. Veidi sõin, lebotasin ja vaatasin niisama ringi. Kuskil 2-3 aeg liikusime Keni ja Priiduga linna asju ajama. Esialgu läksime suurde kaubanduskeskusesse, kus otsisin Telstra esinduse üles. Lasin endal vana numbri sinna üle tuua ja nad aitasid mul krediidi ka ära laadida. Saan nüüd lõpuks ise ka välja helistada. Great success! Edasi liikusime poodidesse, kust ma otsisin endale pulsikella. Kuna praegu olen juba pea 2 nädalat iga päev jooksmas käinud, siis mõtlesin, et selle asja peaks endale ära soetama. Kahjuks aga õnne polnud ja ei leidnud veel. Siiski ostsin endale iPodi, et veidike lõbusam jooksuring ikka oleks. Samuti ostsime autosse kamba peale maki, kõlarid ja GPS süsteemi. Nii et auto on vähemalt nüüd 4000km pikkuseks tripiks valmis. Aga mis seal ikka, kell on palju. Homme hommikul pean kahele sõbrale siin tööle appi minema, seega tuleb nüüd magama ära minna. Ilusat septembri jätku kõigile, kes blogi loevad!

Jällekuulmiseni.

Aktiivne nädal

Alustan siis sellest, et pühapäeval oli meil n.ö "perepäev". See kujutab endast seda, et kõik rahvas, kes siin majas elab, teeb midagi koos. Seekord oli siis välja mõeldud reis Fremantle'sse, kus käisime tutvusime Austraalia ookeani eluga ja osad, kes tahtsid said känguru liha maitsta. Reis oli üsna huvitav ja see, kui palju erinevaid liike kalu siin leidub, on vapustav. Seega haid, raid, krokodillid, meduusid jne on oma silmaga kõik nüüd nähtud. Rohkem väga asjalikku pühapäeval enam ei toimunudki.

Esmaspäev võtsime Priiduga kokku ennast ja läksime linna, et mingi tööots ikkagi leida endile. Käisime kahes kohas ning esialgu tundus, et midagi positiivset siit ei tule. Öeldi, et hetkel pole midagi ja ei tundunud, et nii pea saame ka midagi. Õnn aga naeratas ja järgmiseks päevaks kella 12ks olime Priiduga mõlemad juba tööl. Priit kuskil aitamas igasugustel ehitustöödel ja mina sain vana hea värvimise peale. Seal juba kogemus ka olemas, nii et kui tööle jõudsin, siis oskasin juba ilma õpetussõnadeta kõike ise teha. Esimene päev sai siis 6 tundi värvitud. Tööandja oli mingi stilist, kelle peamine sissetulek on pulmade ettevalmistamine ja korraldamine. Küsis igast asjade kohta nõu, et milline võiks köök ja magamistuba välja näha ja kas mingid asjad sobivad jne. Igatahes selline mõnus tädi. Kolmapäev ja neljapäev käisin ka veel tööl. Täna, kui lõpetasin, ütles, et tal hetkel rahadega probleemid ja rohkem pole vaja tulla. Seega sain mingi raha teenitud ja ise olen rahul, et sai veidi liigutatud ja käidud kuskil. Trenni olen ka kõik päevad korralikult teinud. Nüüd nädalavahetusel võib veidi puhata ja basseini ääres lebotada.

Väsinud ja jutt on ka segane. Vähemalt midagi sai kirja, muidu läheb juba meelest ära, mis toimunud.

Tsaoo!

Nädalavahetus

Kätte siis jõudnud pühapäeva õhtu kohaliku aja järgi. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud, proovin kõik kronoloogiliselt meelde tuletada. Neljapäeval või oli see reedel käisime Priiduga siin samas lähedal olevas poes. Tutvusime niisama ümburskonnaga ja ma klõpsutasin pilte fotokaga. Loodus on siin pea sama ilus kui Eestis minu arvates. Igatahes, kõige rohkem sellest väljaskäigust jäi meelde üks imeliku välimusega meist natukene vanem meessoost isik. Nimelt, kui hakkasime poest koju kõndima, siis tuli ta üsna kiire kõnnakuga meile tagant järgi. Võtsime siis veidi hoogu maha ja lasime ta mööda. Tüüp jäi kuskil 20 meetri pärast bussipeatuses seisma ja hakkas seal kellegagi juttu rääkima. Kui olime Priiduga sealt edasi läinud, hakkas ta jälle meie järel kõndima. Üsna kõhe tunne oli ning kui ta juba oli paarkümmend meetrit meie taga kõndinud, otsustasime lihtsalt seisma jääda, mille peale "kahtlane tüüp" möödus meist ja läks õnneks oma teed. Välja nägi ta küll selline, et nagu tahaks meilt fotokat, rahakotte ja muid asju piistu panna. Aga lõpp hea, kõik hea.

Neljapäeva õhtul läksin koos paari kutiga kohalikku kossuliigat mängima. Neil siin oma meeskond kokku aetud ja siis võeti mind ka kampa. Vastased ilmusid kohale 4kesi ning ilmselt selle tõttu me ei võtnud asja alguses väga tõsiselt ja suutsime jääda 15-punktilisse kaotusseisu. Hiljem muidugi kosusime ja võitsime mängu 20ga. Vahelduseks oli päris mõnus joosta ja sporti teha. Õhtul olin üsna väsinud ja jäin üsna varakult magama ära.

Reedel käisime Rando ja Priiduga linnas. Käisime jobshopis, üritasime miskit tööd leida paariks nädalaks, aga selle saamine tundub üsna keeruline olevat. Edasi liikusime niisama linna peal ringi. Käisime McDonaldsist läbi, seal hetkel mingi kampaania, et päeval 12-st 1-ni saad juustubugeri 1$ eest, mille tegelik hind on 2,5$. Kui kõhud täis ja asjad aetud, siis hakkasime kodu poole tagasi liikuma. Ühistransport ei olegi kõige kallima hinnaga - ostad 2,6$ eest pileti, mis kehtib 2 tundi ja võid sõita bussi, rongi või praamiga. Kesklinnas on isegi 3 bussiliini, millega saab tasuta ringi sõita, kutsutakse neid yellow, red ja black cat'iks. Need on üsna kasulikud liinid, sest kesklinnas jala liikudes võib minna tunde. Igatahes, kokkuvõttes saime selgeks, kuidas linnast ise koju liikuda, nii et nüüd saame Priiduga kahekesi ka sinna rändama minna. Õhtul käisime väikse seltskonnaga veel linnas klubis ja pärast oli jälle väsimus suur, nii et uni tuli ruttu.

Laupäev oli suht niisama lebotamise päev. Midagi märkimisväärset väga ei toimunud. Hetkel vist ongi jutt otsa saanud ja järgmine kord kirjutan meie "perepäevast".

Cheers!

Kohale jõudmine

Lõppude lõpuks olen kohale jõudnud riiki, kus ma olen juba mõnda aega tahtnud olla - Austraaliasse, täpsemalt Perthi. Reis siia oli üsna pikk ja väsitav, mis on ka täitsa loomulik. Kokku 17 tundi lennukis istuda ja lisaks vahepeal veel 5 tundi lennujaamades passida pole naljaasi. Samas, tänaseks päevaks on juba olukord stabiliseerunud ja hetkel tundub kõik korras olevat. Kohale jõudsime me kohaliku aja järgi kolmapäeval, 30 minutit peale südaööd. Nagu varem kokku lepitud, oldi meil juba lennujaamas vastas ja kõik sujus suurepäraselt. Liiklusega ilmselt peab veel mõned nädalad harjuma, kuna kõik käib ju teistpidi. Päeval linnas käies on kogu aeg harjumus vasakule vaadata, kui teed ületad, kuigi siin pole sellest väga kasu, eeldusel, et keegi vastassuunas ei sõida :) Igatahes sõitsime siis lennujaamast miski paarkümmend minutit ööbimiskohta. Ei osanud oodata, et see koht nii mõnus ja ilus välja näeb. Seest on kõik euro, ruumi on palju, aias on bassein, kõik on käe-jala juures olemas. Mis peamine - seltskond tundub ka väga sõbralik ja lahe olevat! Kui olime ennast sisse seadnud, siis vaatasime Priiduga veel esimese poolaja Eesti - Põhja-Iirimaa mängust ära, mis andis ka positiivsed emotsioonid. Hommikul oli kohe uhke tunne eestlane olla, ei mäletagi, kuna Eesti 4 väravat viimati lõi. Järgmisel päeval siis käisime linnas, tegime endale pangakonto ja ostsime kohaliku SIM-kaardi ka. 10$ ostsime ka rääkimiseks krediiti, aga sellest suutsin ma väga osavalt lahti saada. Kokkuvõttes sain ma endale selle eest 70 sõnumit 30 päeva jooksul, mis esialgu ei tundundki kõige hullem, aga kui ma aru sain, et Austraaliast välja ma neid saata ei saa, siis mu optimism kadus. Pole hullu, järgmine kord ilmselt olen targem. Hetkel väga suurt midagi rääkida rohkem pole. Kõigest ühe päeva siin olnud ka idee poolest. Eks kui midagi huvitavat juhtub, üritan kõigest jälle teada anda. Tervitused kõigile Eestisse! Ja suured õnnesoovid saadan ka teele vanaemale juubeli puhul :)

PS! Kohalik number on mul+61 401 866 526