Seiklused!

Oleme edukalt farmis ning juba isegi 4 tööpäeva ja nädalavahetus ka juba möödas. Farmi jõudmine oli aga seiklus omaette. Teisipäev vastu kolmapäeva kuskil enne kella 1 startis meie lennuk ja varahommikuks olime Melbournes. Seal oli meie plaan lihtne: võtta rendiauto ja sõita linna peal ringi, et leida mõni autoaed, kust soetada odava hinna eest mingisugune sõitev masin. Ilmselgelt see lõpuks niimoodi ei läinud ja peale pikki otsinguid olime ikka tühjade kätega. Istusime siis maha ja arutasime edasist plaani. Otsustasime rendiautoga farmi kohale sõita ja neljapäeva õhtuks selle Canberrasse viia (asub kuskil 100km kaugusel farmist). Loomulikult lisandusid sellega suuremad kulud, aga ega meil väga muud üle ei jäänud. Kolmapäeva õhtul alustasime siis umbes 700km pikkust sõitu. Kuni poole maani tegelesin ise magamisega. Esialgne plaan oli kuskil peatus teha ja magada 6-7 tundi, aga kuna kõik kohad, mida märkasime, olid kinni, siis sõitsime aga aina edasi. Lõpuks oli juba kell 3 öösel ja minna kõigest 100km. Siis otsustasime lõplikult ära, et sõidame farmi välja. Viimane paar tundi sõitu oli kõige huvitavam, kuna see tee, kust me sõitsime, nägi täpselt välja nagu õudusfilmis. Puud sissepoole kaldu, pime ja ainult langus: tundus nagu sõidaksime kuskile musta auku. Hiljem mingi päev ilmselt lisan mõned pildid ka sellest vaatest. Igatahes, peale pikki võitlusi jõudsime lõpuks kohale. Küsisime kohalike käest, kus farm asub ning kui olime selle üles leidnud, anti meile tuba kätte ja saime üle pika aja voodisse magama. 3 tunni pärast sõitsid teised Canberrasse autot ära viima ja Erikule järgi. Tagasi tulid nad sealt väikse valge masinaga, Daihatsuga. Kui värv kõrvale jätta, siis meenutab ta natuke Edgari punast putukat. Aga hea seegi, vähemalt on millegagi põldude juurde sõita. Väike ülevaade meie tööst ka. Korjame virsiku- ja nektariinipuudelt üleliigseid vilju ära. Ehk ühe oksa külge võib maksimaalselt kolm puuvilja jääda, ülejäänud nopime lihtsalt ära. Kõike seda peama tegema sellepärast, et muidu uued puud ei pea vastu, kui viljad lõpuks valmis saavad. Igatahes, kõik on hästi ja loodus on super, inimesed on toredad. Mitte millegi üle kurta ei saa. Nii et rahul olen! Järgmine kord katsun olla ettenägelikum nagu Priit, et kirjutan farmis teksti arvutisse valmis ja siis kopeerin ümber kui mäest üles internetti sõidame. Aga annan järje üle Priidule nüüd. Tervitusi kõigile sügisesse Eestisse!