On neljapäeva hommik, kell on saamas 8 ja me passime kõik toas. Ootame, kas kell 9 veel sajab või mitte, aga suure tõenäosusega täna tööle minema ei pea. Seega me ilmselt sõidame poole 10 paiku Batemans Bay'sse ja lähme teeme seal vajalikud sisseostud ära. Ilmselt uurime ka veidi maad, mis internetis toimub. Mis siis vahepeal juhtunud ka on?
Eelmisel pühapäeval võtsime Keniga ette mäkke ronimise. Kaasa pakkisime endale paar müslibatooni ja 2 liitrit vett, kuna Ken juba hoiatas ette, et neid läheb vaja. Paar nädalat varem oli ta veidi teises ilmakaares selle katsumuse juba ette võtnud. Ka ilm soosis meid, kuna oli piisavalt pilvine ja ei olnud liiga palav. Esimesed paarkümmend minutit oli lihtsalt tasane teekond. Nägime täiesti tühja lagendiku peal pinki ja lauda. Ei kujuta ette, mille pärast või kuna need sinna viidud olid. Tegime seal esimese peatuse ja jätkasime. Varsti jõudsimegi mäe algusesse. Ma kujutan ette, et kogu tõus võis kõkku olla umbes 1km. Teerada oli üsna ebamugav, kuna pidevalt mingid taimed torkisid ja kogu aeg pidi jälgima, et ussi kuskil läheduses poleks. Lõpuks, kui üles olime jõudnud, ei tundnudki sellist emotsiooni nagu olin lootnud. Vaade oli küll mega, aga ega midagi enamat seal põhimõtteliselt polnudki. Peale mõnda aega niisama istumist ja vaatamist asusime tagasiteele. Alguses oli tükk tegemist, et leida samat kohta, kust me üles tulime. Oli ka üks ohtlik olukord kui möödusime ühest suurest kivist, siis Ken oleks ääre pealt ussile peale astunud. Väidetavalt jäi jala ja ussi vahele umbes paarkümmend cm... Üsna hirmuäratav. Mina, kui taganttulija, läksin siis ringiga, sest mine tea kus see madu end nüüd peita võis. Edasi läks kõik sujuvalt ning viimased 20min läksime jooksusammuga. Kokku kestis kogu see ettevõtmine meil ligikaudu 4 tundi. Olin rahul, sest midagi sellist ma varem elus polnud teinud.
Mis veel. Vahepeal on siia juurde tulnud 2 sakslast (Ben ja Bianka) ja 2 rootslast (Rebecca ja Henrik). Kõik üsna asjalikud ja sõbralikud inimesed. Saksa paar käis siin ka eelmisel aastal tööd tegemas, seega on nad kõigega juba kursis. Uurisime, kuidas siis rootslased siia sattusid. Selgus, et Rebecca tuttav on mingit kaudu Robyni (Wisbey's Orchardi omaniku) sugulane.
Ahjaa, nädal aega tagasi mõtlesime, et lähme ostame piletid Aasia reidi jaoks ära. Probleem oli aga järgmine, et mu pass oli kadunud. Otsisin ja otsisin ja ei leidnudki. Mis seal ikka, mõtlesin, et see peab kuskil olema ja küll ta välja ilmub, sest reaalselt ma seda siin farmis kasutanud ei olnudki. Mõned päevad varem oli prantslanna fotokas ära haihtunud. See tegi veidi murelikuks, aga mitte liigselt. Viimane nädalavahetus kadus mu plätu ära. Siis juba käis tõsine arutelu, et keegi teeb farmis mingisugust nalja, sest ka köögist kaovad pidevalt mingid esemed ära. Minu probleem lahenes aga õnneks selle nädala alguses, kui peale tööd Priit kuskilt kilekotist minu plätu leidis ja poole tunni pärast Erik meie tuppa tuli ja ütles, et ta oli minu passi eksikombel võtnud. Lõpp hea - kõik hea. Nüüd lähipäevadel peaks siis edasi-tagasi piletid Taisse ära ostma.
Kuna päevad on mul suht sassis siin, siis pole mul väga aimu kuna see juhtus. Aga mingi päev pidid Erik ja austraallane James tegema mingit muud tööd. Ei saanudki täpselt aru, mis see nüüd oli, aga seotud oli ta igatahes tünnide tühjendamisega. Tööpäeva lõppedes olid nad näinud igatahes kahte mürgisemat madu ning ühel neist nad olid labidaga pea maha võtnud ja kaasa võtnud. Ken otsustas, et nüüd tuleb see ära grillida ja proovida, mismoodi ussiliha maitseb. Algselt tundus see ettevõtmine üsna ebameeldiv ja ma ei kujutanud ettegi, et lõppeb see sellega, et maitsen ise ka mõne tüki. Jah, ussiliha on proovitud ja ei olnud tal häda midagi. Eriline maitseelamus ta polnud, aga kurta ka ei saanud.
Meenub veel üks seiklus, kui viimasel nädalavahetusel prantslased oma Hummeriga poodi läksid ja mina optimistlikult nendega kaasa läksin. Seiklus oli see sellepärast, et neil oli autos ainult 2 kohta ja tagaistmetele oli pandud madrats, kus nad öösel magasid. Seega ma lamasin seal taga ja nii me sealt mäest üles rallisime. Jälle midagi teistsugust ja põnevat.
Lõpetuseks ilmselt mainin ära, et nüüdseks on alanud juba ka korjamishooaeg. See tähendab, et vaikselt me juba korjame ka valmis virsikuid ja kuskil nädala pärast me lähmegi ainult korjamisele üle, mis tähendab 9h tööd iga päev. Eile me viiekesi käisime juba korjamas. Nii, et sain juba proovida, mida see endast kujutab. Peab olema väga tähelepanelik, et liiga tooreid vilju ära ei nopiks. Olen endiselt kõigega rahul ja elu siinpool on väga vinge. Varsti pidid ka ilmad väga soojaks minema. Super. Tsau!
No comments:
Post a Comment